Polüuretaanliimide süntees põhineb isotsüanaatide ainulaadsetel keemilistel omadustel. Isotsüanaat on ühend, mis sisaldab molekulis isotsüanaatrühma (-NCO). Sellel rühmal on väga küllastumata sideme struktuur kattuvate kaksiksidemetega ja see võib reageerida erinevate aktiivset vesinikku sisaldavate ühenditega. Polüuretaanliimide valdkonnas kasutatakse peamiselt 2 või enamat -NCO iseloomulikku rühma sisaldavaid isotsüanaate. Vastavalt sellele, kas toode on valguse käes kollane, jagunevad polüuretaanliimid üldisteks isotsüanaatpolüuretaanliimideks ja kollakindlateks isotsüanaatpolüuretaanliimideks.
Polüuretaanitööstuses on praegu kõige sagedamini kasutatavad üldotstarbelised isotsüanaadid ehk aromaatsed isotsüanaadid. Struktuuris benseeni tsükliga ühendatud metüleenrühm oksüdeerub kergesti kinoonkromofoorideks, mis viib materjali kollaseks. Tavaliselt kasutatavad üldotstarbelised isotsüanaadid hõlmavad TDI, MDI ja polümetüülpolüfenüülisotsüanaati (PAPI). TDI on toatemperatuuril vedel ja seda on lihtne kasutada. See on esimene polüuretaanitööstuses kasutatav isotsüanaat.
Universaalsete isotsüanaatide poolt põhjustatud polüuretaanmaterjalide kollakuse parandamiseks tuleks lisaks seotud lisandite kasutamisele vältida benseenitsükliga konjugeeritud kinooni struktuuriga kromofooride teket. Sel põhjusel on teadlased välja töötanud palju kolletumiskindlaid isotsüanaate: näiteks ksülüleen-diisotsüanaat (XDI), heksametüleen-diisotsüanaat (HDI), isoforooni isotsüanaat (IPDI) ja nii edasi.
