Sideaine on üks olulisemaid abimaterjale ja seda kasutatakse pakendamisel laialdaselt. Liimid on kleepuvad ained, mis ühendavad oma kleepuvate omaduste tõttu kahte eraldi materjali. Liimi on mitut tüüpi.
Tärklise sideaine on vee, toortärklise, keedetud pasta, seebikivi, booraksi ja formaldehüüdi segu, ligikaudne suhe on: vesi 80%; tärklis 20% (millest toortärklis moodustab 85%, kuumtärklis 15%); naatriumnaatrium (kogu tärklis) 2,4–2,8%; Borax (tärklis kokku) 2,7-3,2%, umbes 10 mooli; formaldehüüdi jälgi.
Suurem osa tärklist, mida mõned Ameerika Ühendriikide kartongivabrikud kasutavad, on maisitärklis. Mõned neist on töötlemata puhas maisijahu ja mõned on keemiliselt töödeldud, eriti on töödeldud spetsiaalsel tärklisel hea stabiilne viskoossus ja suurepärane niiskusesisaldus. Mõni tärklis on pulbriline ja osa teraline. Graanulid on lihtsalt pulbriga ümbritsetud lahtised tükid, millest valmistatakse kogu partii pastat alumisest taignast.
Mõnes tehases kasutatakse ühe viskoossusega liimi tootmiseks spetsiaalselt töödeldud maisitärklist, mille želatiinistumispunkt algab 61 ° C ja lõpeb 63 ° C juures. Kuigi geelipunkt on madal, kleepuvad geelid liimimisel kiiresti nagu üldine kahepoolne masinapasta. Viskoossus on tavaliselt vahemikus 27 kuni 32 sekundit. 680 gallonit pastat kulutab 500 kilogrammi tärklist.
Pärast tärklise toatemperatuuril vees segamist hajutatakse selle osakesed piimjasse olekusse, kuid see ei lahustu ega ima vett. Kui segamine lõpetatakse, asetub tärklis põhja ja moodustab järk-järgult kõvad tükid. Kui kõvad tükid on moodustunud, pole seda enam nii lihtne hajutada. Vees hajutatud tärklis hakkab vett imama ja kuumutades paisuma. Liimpreparaadis kasutatakse toortärklist, mis hakkab paisuma umbes 70 ° C juures. Temperatuur tõuseb 90 ° C-ni ja paisumisefekt on lõpule jõudnud. Želatineeritud tärklis on väga viskoosne ja selle aste sõltub tärklise kogusest vees.
